LE Metsateave OÜ

Einoh, lihtsalt praegu on selline imelik aeg

kindajupp

Üks tõsine kirju kinnas pakub kaitset nii kurja silma, külma ilma kui ka muude hirmutiste puhul

Hingekuu 9. päev, 2009. aasta

Niimoodi me neid pimedaid õhtuid-öid veetsimegi. Toas kössitades, hagu ahju toppides ja suitsu sees vesiseid silmi ja ninu löristades. Kirp näris säärt ja päikeseigatsus südant. Söed heitsid tuppa punakat valgust ja peerg vast kollakamat. Porist teed mööda vantsiv hiline teekäija nägi pimeduses helendavat akent juba kaugelt – teda oodati koju.

Praegu on kogu inimeste ilm elektrivalgust täis. Kui nüüd need meie eelkäijad hingedeajal koju käima tulevad, nagu räägitakse, et nad tulevad, kas nad vuhisevad suurema sära suunas või otsivad toda punakalt vilkuvat elusat tuld? Sellist, nagu neid omal ajal kodus ootas. Kas just selle pärast me panemegi hingedepäeval küünla aknalauale, mitte laualambi?

Lugesin hingepäeva õhtul pööningutoas raamatut. Küünal põles. Ühtäkki tajusin iga viimase kui ihukarvaga, et oleks palju parem, kui need hinged ikka kööki läheks, mitte siia… Maja on üpris uus ja külalisi kuigi palju oodata justkui polegi. Või tulevad ka need, kes siin elasid ja olid enne seda, kui vanaisa siia omale maja ehitas? Tõesti, miks peakski see hingede kodus käimine mingi majaga seotud olema! Kodu on ju ka õunapuu, õuepuu, mõni karjamaaküngas või vana suur kivi mille varjus maasikaid sai söödud, või mets, mis on kasvanud koduõue peale… Kui hinged ikka kodu vaatama tahavad tulla, siis vaevalt nad sest küünla panemisest hoolivadki. Ja kui neil tahtmist pole, ei aita see küünal ka midagi.

No tulge – tulge, kui te olemas olete ja see teile rõõmu valmistab. Tegelikult ma ju ei karda, loomulikult mitte!

Mari

Kontakt
Tallinna 58, Elektrumi ärimaja 3. korrus, Kuressaare